0.8: Esimest korda arenduse tellijana – mida keegi mulle ette ei öelnud

Kui sain võimaluse hakata juhtima täiesti uue teenuse arendust, olin alguses täis energiat ja ideid. Tundus, et kui visioon on selge ja meeskond olemas, siis asi liigub. Tegelikkus oli aga paras kool – ja mitte ainult tehniliselt, vaid ka inimlikult.

Üsna kiiresti sain aru, et minu peas “loogiline” lahendus ei pruugi arendajale üldse loogiline tunduda. Kui detailid jäid lahtiseks või liiga üldiseks, siis võis tulemus minna täiesti teises suunas. Tuli õppida väga täpselt väljendama oma ootusi – mida, kellele, millal ja kuidas. Mitte keegi ei mõtle mu eest lõpuni – ja see on aus.

Lisaks tuli ette ootamatusi, millega ei osanud alguses arvestada. Näiteks COVID-puhangu ajal pidi ettevõte kiiresti ümber seadistama oma protsesse ja arendusressurss liikus peaaegu üleöö e-kanalitele. See tähendas, et osa minu projektist pandi pausile või killustus. Oli vaja mõista, miks, ja kohaneda. Tuli otsustada: kas teeme midagi väiksemas mahus või ootame paremat aega?

Ka see sai selgeks, et ärilised vajadused muutuvad kogu aeg. Täna tundub mingi funktsioon hädavajalik, homme on see juba tagaplaanil. Ja kui arendus on poole peal, siis tulebki teha raskeid otsuseid – kas lõpetame mingi osa ära või paneme midagi ootele.

See esimene kogemus oli korraga väga äge ja samas ka päris frustreeriv. Aga lõpuks – kui asi liikuma sai ja esimesed tulemused tulid kasutajateni – oli see ka väga rahuldust pakkuv tunne. Arenduse tellimine ei ole lihtsalt ülesannete jagamine, vaid pidev suhtlus, kohandumine ja koostöö. Seda peab ise läbi tegema, et päriselt mõista.